Sunday, January 10, 2016

Kunstvitt

image source
Ma tean, et nii mõnelgi teist on selline „asi“ olemas. Jah, arvatavasti kusagil kindlas kohas peidus. Mõnel võibolla isegi magamistoas, kapis. Millegipärast arvan, et ka sinul on see olemas. Seepärast saadangi sulle sms-i ja käsin sul selle kaasa võtta. Algul puikled vastu, kirjutad, et sul polegi oma kunstvittu, aga et ükskord sõbra juures garaažis sa nägid seda juhuslikult ühes kilekotis, kui otsisid kindaid. Ma ei taha vastuvaidlemist kuulda. Seega pole sul valikut, tuled koos vituga!

Me kohtume peale tööpäeva lõppu. Oled palju rohkem elevil kui tavaliselt. Märkan juba esikus su erutust ja krabisevat kotti. Astud tuppa ja jääd kõheldes seisma. „Sul on mulle midagi rääkida või jäädki niimoodi seisma ja ootama?“ küsin. „Ma ei teagi nüüd, kustkohast alustada,“ puterdad. „Mismõttes kustkohast... alusta algusest!“ soovitan. „Olgu,“ vastad alistunult.

"Juhtus nii, et ühel nädalalõpul oli meil poissmeesteõhtu. Nimelt pidi O. kuu lõpus abielluma. Me tahtsime talle igati kuuma peo korraldada, aga kindlat plaani veel polnud. Teadsime, kui väga talle meeldib keppida, põhimõtteliselt on ta valmis nussima kõiki. Nüüd tundus, et sellega on lõpp. Kuidagi kahtlane… Just seepärast tahtsime oma sõpra kuidagi aidata. No jah, oleksime ju võinud talle selleks õhtuks mõned naised sebida, aga mis saab edasi? Kas tõesti peab ta hakkama kohe alguses kurvalt pihku lööma - teadsime, et tema tulevane naine on tihti välislähetustes ja meie sõber peab üksi hakkama saama.

Siis tuli kellelgi meist idee - kunstvagiina. Pole eriti suur, diskreetne ja kogu aeg käeulatuses. Just! Mõeldud, tehtud. Selle me talle kingimegi. Valik oli suur, igasuguseid erinevaid. Lõpuks ostsime kohe mitu, et kindla peale minna ja proovime ise enne ära ka. No vot, see üks neist vittudest jäigi minu kätte ja siin see on. Palun."

Võtad valkjasroosa tudiseva vagiinakujulise asjanduse kotist välja. „Oi, see on küll kõvasti vatti saanud,“ keeran seda käes üht ja teistpidi. „Nojah,“ vastad sa vaikselt. „Sa ju tead, mis hakkab juhtuma?“ küsisin su poole astudes. Raputad pead.

„Lase oma püksid alla, kohe!“ sõnan ja ulatan sulle roosa tuubi libestit. „Jah, nüüd nussid seda minu ees ja just niiviisi käpuli, häbenedes!“.

 Püksid rebadel, pigistad suure sortsu libestit vittu ja surud oma kõvaks läinud riista pisikesse kummist auku. Jälgin iga su liigutust. „Nii, nüüd teed pausi ja ootad, ei mingit liigutamist. Sul tuleb maraton-kummivitunuss!“.

 „Jah, mu Käskijanna, just nii!“ oled sa rõõmuga nõus.

Autor: Domina Frankie | DominaFrankie@gmail.com 

2 comments:

  1. Väga tore jutuke! Nagu elust enesest :)
    alandlikult,
    ori rainer

    ReplyDelete