Wednesday, September 4, 2013

Kui palju on küllalt


Keerasin kraani ja külma vett hakkas pahinal betoonpõrandale pritsima. Hoidsin oma sõrme veejoa all, kuni see muutus väljakannatamatult külmast veest tuimaks. Siis tõmbasin käe ära ja läksin tuppa, jättes vee jooksma.

Vaatasin päikselaigus põlvitavat kuju, kes võpatas, kui talle paar sammu lähemale astusin. ori ei tõstnud pilku põrandalt. Kõndisin kontsade klõpsudes üle toa aknalauani ja istusin sellele. Vesi voolas pahinal, selle koske meenutav hääl ütles: "Täna tuleb jahe õhtu....".

Võtsin orja metallist kaelavõrust kinni ja tõmbasin ta tugevasti enda vastu. Kuulda oli vaid nohinat. Ka Mina olin vait ega lausunud sõnagi. Seisime seal niimoodi pikalt, Mina ta ees, tema põlvili  Minu ees. Kui palju on küllalt? Kas siis, kui viimane piisk on langenud ja enam ühtegi ei mahu, ilma et veenired ei ujutaks üle neile ettejäävat?

Ta liibus vastu Mu saapaid ja hoidis neid kahe käega, vajudes ise näoli põrandale Mu jalgade vahele. Ma ei liigutanud ega lausunud ikka veel sõnagi. „Palun, palun…“ kostus saabaste juurest. „Hilja juba!“ ütlesin ja tõmbasin ta enda järel vannituppa.

Käeraud klõpsas orja käe külge ja teine ümber roostes veetoru. „Astu edasi, täna saad sa puhtaks!“ laksasin talle kanni pihta. ta astus ebalevat jääkülma veejoa alla. „Huuuu…“ värises ta üle terve oma armetu keha.

Asetasin liivakella kraanikausi äärele. Imepeenikesed liivaterad lippasid läbi kitsa pilu. „Kui palju on küllalt?“ küsisin häält kõrgendades. „Siis, kui viimane tera on maandunud,“ sain hammasteplagina saatel vastuse.

Domina Frankie
DominaFrankie@gmail.com

No comments:

Post a Comment